Templitrükk
Templitrüki kujundile on iseloomulik ebaühtlane ja tundlik värvipind. Sageli toob templi lõikamistehnika kaasa robustseks stiliseeritud mustrikujundi, samas on ajalooliselt tehtud ka väga peent ja detailiderohket pakutrükki.
See on kõige lihtsam kõrgtrüki tehnika, milleks pole vaja muid töövahendeid peale pehmendatud trükilaua ning templi, millesse on lõigatud mustrikujund. Templitrükki saab teha isegi ilma nende kaheta: kõval laual ning trükitemplina võib kasutada mistahes valmis objekti. Klassikalise puidust trükipaku valmistamine eeldab vastavaid tööriistu, mille abil mustri negatiivpinnad välja lõigatakse, graveeritakse või freesitakse. Pehmest materjalist nagu linool, kumm, kartul jms „kapsad-kaalid”, võib mustri tausta välja lõigata linooli- või vaibanoa abil. Spetsiaalse lõikevahendi võib ka ise teha kui jäik traat või plekiriba aasaks painutada vm kujundiks voltida ning see teibiga pulga külge kinnitada. Templi võib teha ka vastupidi, mitte negatiivpindu välja lõigates vaid positiivpindu peale ehitades, kui detailid veekindla liimiga taustale liimida.
Trükkima hakkab templi kõrgem pind. Värv kantakse templile pintsli, poroloonrulli või templipadja abil. Värvi võib templile hõõruda ka klaasilt vm siledalt pinnalt. Sobivaima viisi leiab katsetades. Sõltuvalt templi materjalist, värvi paksusest ja kogusest, kanga imavusomadustest ja vajutuse tugevusest, saab järjest trükkida 1-2 trükikujundit peale templi igakordset värviga katmist.
Mõnikord annab just teine trükk soovitud intensiivsusega kujundi. Pakutrükki ja selle võimalusi käsitleb põhjalikult EKA Tekstiilidisaini osakonnas tehtud Kerttu Laane magistritöö „ „Trikitud” – Pakutrükk taimsete trükivärvidega”.
Templitrükk annab palju varieerimisvõmalusi. See on suhteliselt kiire meetod korduva motiiviga erisuguste rütmide ning tihedustega mustrite trükkimiseks.
See on kõige lihtsam kõrgtrüki tehnika, milleks pole vaja muid töövahendeid peale pehmendatud trükilaua ning templi, millesse on lõigatud mustrikujund. Templitrükki saab teha isegi ilma nende kaheta: kõval laual ning trükitemplina võib kasutada mistahes valmis objekti. Klassikalise puidust trükipaku valmistamine eeldab vastavaid tööriistu, mille abil mustri negatiivpinnad välja lõigatakse, graveeritakse või freesitakse. Pehmest materjalist nagu linool, kumm, kartul jms „kapsad-kaalid”, võib mustri tausta välja lõigata linooli- või vaibanoa abil. Spetsiaalse lõikevahendi võib ka ise teha kui jäik traat või plekiriba aasaks painutada vm kujundiks voltida ning see teibiga pulga külge kinnitada. Templi võib teha ka vastupidi, mitte negatiivpindu välja lõigates vaid positiivpindu peale ehitades, kui detailid veekindla liimiga taustale liimida.
Trükkima hakkab templi kõrgem pind. Värv kantakse templile pintsli, poroloonrulli või templipadja abil. Värvi võib templile hõõruda ka klaasilt vm siledalt pinnalt. Sobivaima viisi leiab katsetades. Sõltuvalt templi materjalist, värvi paksusest ja kogusest, kanga imavusomadustest ja vajutuse tugevusest, saab järjest trükkida 1-2 trükikujundit peale templi igakordset värviga katmist.
Mõnikord annab just teine trükk soovitud intensiivsusega kujundi. Pakutrükki ja selle võimalusi käsitleb põhjalikult EKA Tekstiilidisaini osakonnas tehtud Kerttu Laane magistritöö „ „Trikitud” – Pakutrükk taimsete trükivärvidega”.
Templitrükk annab palju varieerimisvõmalusi. See on suhteliselt kiire meetod korduva motiiviga erisuguste rütmide ning tihedustega mustrite trükkimiseks.
Templit on lihtne pöörata...
trükkida mitme värviga...
kujundeid saab nihkega üle trükkida...